16/01/2013

Minu // Esimesed meigikatsetused



Hei, hei, täna tuleb piki(e)m jutt, aga homme jälle "tavapost!! :)
Kes arvab, et vapralt selle monoloogi siiski läbi loeb, võtku kohvitass ligi, sest see ON pikk jutt  ;)


Kuna üks armas lugeja avaldas soovi kuulda minu esimestest katsetustest kosmeetika vallas ja eriti kindlasti viperustest, mis sellega kaasnesid, siis püüan seda kauget aega meenutada ja mingi pildi nendest koledusest maalida. :D  Ja neid koledusi, pean tunnistama, ei olnud mitte vähe ja küll on kahju,et seda kõike ei ole fotodele jäädvustatud. ;) Imelikul kombel on mul õnnestunud end piltidele enam vähem normaalse meigiga sättida. 
Aga ma püüan kõike võimalikult loomutruult kirjeldada ja olen kindel, et manate endale silme ette hulle pilte minust ja minu meeletust make upist. :)

Meikimine on mind alati huvitanud. Mäletan, et iga kord kui ema ennast peole minekuks sättima hakkas, siis mina vahtisin suu pärani ja pärisin iga asja kohta, mis ta endale peale määris. Kui ema oli läinud, siis oli muidugi minu kord. :) Pärast sain riielda, sest ema meigikott koosnes selle aja kohta ülimalt glamuursetest ja kallitest toodetest, mida Ameerikas elav tädi meile vahetevahel saatis. Kõik klassi tüdrukud olid kadedad, sest nende emadel olid kõigil ühesugused Orto ja Dzintarsi huulepulgad/ripsmetuššid.
Ameerikast saadeti meile ka aeg ajalt moeajakirju, kust ma lunisin endale eriti ilusti meigitud naistega pilte ja kleepisin oma toa seintele. Kahjuks ei võtnud ma neist mitte mingisugust õppust nagu altpoolt saab lugeda. :)

Kui nüüd  meenutada, millal ma hakkasin ennast igapäevaselt meikima, siis see sai alguse 6.-s klassis, kui ma millegipärast hakkasin arvama, et ma mitte mingil juhul enam ilma värvimata teiste ette ilmuda ei saa. Kõige esimene jumestustoode, millega ma ennast  "ilusaks" püüdsin teha, oli ema sahtlist tuuri pandud kallis  kompaktpuuder. 
Firmat ma kahjuks ei mäleta, aga igatahes oli see jube ilusas toosis, imepeene tekstuuriga ja see nii hea lõhn on mul siiani meeles. Ega midagi ei olekski ju katki olnud, kui ainult see puuder oleks klappinud minu nahatooniga. Kahjuks oli see kaugel sellest ja pealegi määrisin ma seda näole ikka korraliku kihina, tänu millele nägin välja nagu portselannukk. Kuna ma ei olnud just sõnakuulelik laps ning tegin ikka nii nagu arvasin paremaks, siis lõpuks sahkerdasingi selle puudri endale, ema lõi käega ja väsis mulle rääkimast loomuliku meigi plussidest. Kahjuks ma üldse ei mäleta, mis minu meeletust puudrinäost arvasid sõbrad ja klassikaaslased, ju see sellel ajal oli norm, kahtlustan, et enamus käisid ringi samasuguste krohvitud feissidega. :)


Paar aastad hiljem soetasin ma (ema õuduseks) endale elu esimese lauvärvide kompleti, mis on mul siiani silme eest, sest need värvid olid nii kriiskavad roosad/lillad, et jäid arvatavasti kõigi mälusse igavesti, kes neid juhtusid mu laugudel nägema. Aga ilusad olid... Ma olin nii pop nendega. Aga igapäevaseks kandmiseks olid nad ilmselgelt tuu matš. :) Aga mitte minu jaoks! 
Värvid olid umbes nagu sellel pildil, kuid loomulikult puudusid minul igasugused oskused neid veidigi hajutada või normaalselt peale kanda.


Edasi tuli eriti hull periood, sain just 16 ja asusin õppima Tartu Kunstikooli, mis tähendas ühtlasi elama asumist ühikasse, kus puudus igasugune emalik kontroll ja asjad läksid meikimise vallas päris käest ära. :)
Samuti sai katsetatud  igasuguste juuksevärvidega blondist punaseks ja sealt mustaks. Millega seoses juhtus ka halenaljakas lugu, kui otsustasime sõbrannaga järgi jäänud musta juuksevärviga ka ühtlasi kulmud tumedamaks toonida. OMG! Ma ei tea, kas asi oli nendes selle aja värvides või hoidsime seda liiga kaua peal, igatahes käisime nädal aega mütsid silmini, sest me ei olnud vaevunud isegi värvi kulmujoont järgides peale kanda, sest lootsime lihtsalt loputades värvi kenasti maha saada. Me ikka nutsime siis päris palju ja tegelt naersime ka. :) Ja teised naersid ka, sest koolis oli vaja ju ikkagi käia.

Üldse oli mul kulmudega mingi imelik teema. Millegipärast värvisin ma neid aastaid musta pliiatsiga ja nii hullult, et jäi mulje nagu ma oleksin endale mustast paberist kulmud meisterdanud ja näole kleepinud. So weird! Midagi sellist:


Pange siia otsa veel täiesti oranž nägu, sest ainus jumestuskreem, mis siis saada oli, oli just seda värvi.
Mäletan siiani seda piinlikkust, kui istusin ühe noormehega kohvikus ja ta uuris siira uudishimuga, miks mu käed on palju valgemad kui nägu. :) Ma arvan, et see oligi just see wake up call, mida vajasin ja peale seda läksid asjad palju paremaks, nii minu kui kõigi teiste jaoks, kes pidid minuga näost-näkku suhtlema. Eriti hea meel on mul ema üle! ;)


Eks neid meigiapse oli kindlasti veel, näiteks  meeletud lainerijooned või musta juuksevärvi väljakasvanud osa ripsmetuššiga katmine, sest aega ei olnud juukseid värvida, aga peole oli vaja minna ja kuidas koduteel hakkas paduvihma sadama ja teadagi mis siis juhtus. Aga post läheks juba liiga pikaks ja kesse ikka viitsib nii palju järjest lugeda. ;)

Praegusel ajal, ma arvan, selliseid apsakaid kindlasti enam ei tehta. Esiteks on igal pool tonnide viisi õpetusi, kuidas ennast oskuslikult meikida, teiseks on ka kosmeetikatooted palju edasi arenenud ja oranži puuderkreemi enam naljalt ei leia ja kolmandaks on tänapäeva noortel ilmselgelt rohkem mõistust peas, kui minul oli! :)

Milline on teie rängim iluaps läbi aegade, kas keegi trumpab mu üle? :D

Ongi kõik ja tuletan meelde, et juba homme loosin välja Adoreboxi, jõuab veel jagamisest osa võtta SIIN.


Olge nuntsid ja kirjutage kindlasti! :)




10 comments:

  1. Nii mõnus postitus. Väga huvitav oli lugeda. :)

    ReplyDelete
  2. Mina lugesin ka huviga ja see "pikk postitus" sai nii järsku otsa, et ei pannud tähelegi :) Mind huvitad ka väga meigitooted.

    ReplyDelete
  3. Täpselt sama siin, et kui lõppu jõudsin vaatasin misasja... et tahan veel ja veel. Endal ei olegi olnud meigiapse, AGA ema kõige hullemaks õuduseks oli kui ma hakkasin tegema endale suitsusilmi. Läksin siis kümnendasse klassi. Mulle isegi tulemus meeldis ja mulle sobis ka aga enam ei kujuta ma ennast selliste silmadega ette. Ja meikima hakkasin 9ndas klassis tasapisi. Alguses ripsmetušš, siis silmapliiats ja siis alles jumestuskreem. Praegu käin 12ndas ja igapäevaseks meigiks on mul jumestuskreem ja ripsmetušš, mida ma tegelikult kasutama ei peaks. Sest mind on õnnistatud pikkade ja tihedate ripsmetega. :P

    ReplyDelete
  4. õudselt kift postitus :) minu hullemad iluapsud olid seotud ülitumeda suitsusilmaga käimistega nii päevasel ajal koolis kui ka kogu selle krohviga spordivõistlustel ja trennis :D
    õnneks on vanusega krohvi vähemaks jäänud kuid olen üldiselt tänaseni oma kolleegidest ja sõbrannadest rohkem meigitud, küll aga neutraalsete toonidega ja tagasihoidlikumalt...
    meikida meeldib tänini väga ja naljalt sellist päeva, kus täitsa puhta näoga ringi kõnniks, ei leidu... naudin kogu seda protsessi liiga palju, et loobuda ;)

    ReplyDelete
  5. Ma kitkusin kunagi 16aastasena endal kulmud ära :D. Ei joonistanud uusi asemele kah. Ikka stiilis, et no siit vaja veel karvake võtta ja sealt- lõpuks oli kulmu paksus kaks karvakest, ilma naljata algusest lõpuni :D. Jube, mul on pilt kah, kus näen välja nagu ma ei tea kes. Inimesel on kulme tarvis!

    ReplyDelete
  6. Jumal tänatud Eleriin, et need Sul tagasi kasvasid, praegu on Sul väga kenad kulmud. :)

    ReplyDelete
  7. Põhikoolis, selles õrnas eas ikka, avastasin endale meikimise. Ja et ikka oleks näha, et meigin, siis ei piisanud ju ripsmetuššist, vaid tuli ka silmapliiats käiku lasta - ikka alumisele limaskestale ja muud midagi. Päris kole nägi välja. Õnneks suutis ema mulle nädalaga mõistuse pähe panna näidates alternatiivseid ja mulle sobivaid meiginippe. Jumestuskreemi pole kunagi kasutanud (isegi mitte nüüd) ja põsepuna hakkasin alles paar aastat tagasi kasutama nii et meikimisega on päris valutult läinud. Paks konkreetne lainerijoon on aga juba viimased 6-7 aastat minu imago :)

    ReplyDelete
  8. Väga lahe postitus! Endal tuleb meelde kui kümnendas klassis käisin ja mulle üldse ei meeldinud pintsettidega kulme kitkuda, valus oli :D Siis mu toanaaber ühikast soovitas mul mure kulmudega lahendada siletiga :S Ma ei ajanud kulme päris maha aga noh ütleme nii et mul olid peas kulmude asemel kaks nike märki *:D:D Nii ütles mulle üks klasivend. Siis oli tükk tegu ja kannatust vaja et oodata milla mu kulmud taastuvad. enam ei võta siletti kätte ka pintsetid tunduvad väga toreda riistapuuna peale sellist kogemust.

    ReplyDelete
  9. tänapäeval näeb neid apse ikka päris tihti. või peaks ütlema liialdusi, sest paljud neiud ei suudagi paksu krohvikihita ringi käia (mu elukaaslane ütleb alati, et see jama on neile vist pahtlilabidaga näkku visatud :) aga kui ma enda ja meikimise peale mõtlen, siis pole suurt midagi meenutada, sest ma lihtsalt ei viitsi meikida. jumestuskreemi pole kunagi kasutanud näiteks. tööpäevadel ripsmekas+tiba concealerit ja kui väga hästi viitsin, siis pisike lainerijoon ka, aga rohkem küll midagi ei lisandu. ema meigikraami vastu ma ka väiksena huvi ei tundnud, kuna olin selleks liiga poisilik plika ja suhtlesingi ainult poistega :D
    ps. väga värvikas postitus muide! võinuks pikemgi olla ;)

    Maiken,
    Maikeni blogi - part of me

    ReplyDelete
  10. minu arvates oli samuti nii vahva postitus! ja üldse mitte pikk! aga apse on muidugi minulgi. kõige suurem aps on vist mitte otseselt küll meigiga seonduv, aga mu rubiinpunane pea 14-15aastasena oli küll puhas kuld. ja kahjuks või õnneks on mul sellest pilte ka :D ohõudust. ema lubas mul teismelisena üldse kõigega liigagi vabalt katsetada - et ma siis ise näeksin ja mõistusele tuleksin. õnneks tulin ka üsna kiiresti. aga meenub, et umbes 13 vms ma ostsin kuskilt toidupoest omale elu esimese ja siiani viimase jumestuskreemi (kõik kasutasid ja ma tahtsin ju ka proovida). ilmselt maksis ka kuskil kümnekas vaid. no see oli küll kolm tooni tumedam ja üldse pole ju 13aastasele seda vaja :D siis ema tegi suu lahti ja ütles, et hmm see nüüd küll ei lähe, aga ma olin teismeline which means, et mul on ju alati õigus ja siis ma käisinmingi nädal-paar sellega ringi, arvates et niiii ilus, kuni ma lõpuks avastasin, et issand ei ole ikka küll ilus. ja ükskord lõikas juuksur mu juuksed ka niimoodi ära, et eest külgedelt olid megalühikesed ja tagant pikemad ja üldse ma nägin vist välja nagu dima bilan. see pole küll otseselt enda aps, aga päris pikka aega kestev õudusunenägu mu jaoks (ma olin siis ka vist 13, nii et nagu näha, oli see mu elus kuldaeg :D)
    igatahes, päris vahva oli siukestele asjadele tagasi mõelda :) sorri, et ma muidugi nii pikalt suutsin sul siin laterdada...

    ReplyDelete

ShareThis