16/01/2014

Kõige kurvem uudis :(



Võtan ennast lõpuks kokku ja teatan suure kurbusega oma blogist eemaloleku põhjuse. Aasta alguses lahkus meie armas viiner Rikike peale pikka võitlust südamehaigusega, millest võitjana väljuda ei olnud võimalik. Ma olen lohutamatult kurb, kuid ka ütlemata tänulik, et vaatamata oma kidurale tervisele veetis ta meiega lausa takside keskmise eluea jagu aastaid - veebruaris oleksime tähistanud tema 12. sünnipäeva ning et ta oli kuni viimase päevani nii elurõõmus - tormas oma jõuluvanalt saadud karvase hanega ringi seda väsimatult piiksutades. Täna on esimene päev, kui suutsin Riki fotode kausta lahti teha. Imelik, alguses ei uskunud ma, et teda enam ei ole ja nüüd ei usu ma, et ta üldse olemas oli, isegi pilte vaadates või mu mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast... Tundub, et olen leinaga jõudnud eitamise faasi vms. Loodan, et tasapisi läheb kergemaks ja harjun, et tema pesa asemel on tühi koht, ei kostu sealt enam tuttavat norinat ja koju tulles ei torma ta enam suurest rõõmust röökides mulle vastu, kõik on nii vaikne...
Igatsen sind, mu armas sõber, me kindlasti kohtume veel. 
Ma tänan südamest kõiki, kes kirjutasid ja muretsesid, kuhu olen jäänud, see lohutas mind päris tublisti, aitäh teile, et olemas olete. 
Tulen õige pea blogi juurde tagasi, tunnen isegi juba kreemipotsikute ja šampoonipudelite vastu huvi. Nii palju on toredaid uusi tooteid, millest tahan teile kindlasti pajatada. :)
Tänaseks ongi kõik, kallistage oma armsaid!





70 comments:

  1. Oeh, võtsid mul silma märjaks! Olen ise ka koeraga üles kasvanud ja maha matnud, kuid tuleb uskuda, et nüüd on nad paremas kohas. Hakkasin praegu mõtlema kui palju on võitnud need inimesed, kel on olnud võimalust koeraga elada, sest paljud inimesed ei teagi, mis tunne see on... Soovin sulle ilusaid mõtteid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, armas Mari-Liis. Just sellepärast ongi neist nii raske lahkuda, kasvavad nii südame külge...

      Delete
  2. Sügavad kaastunded!
    Mäletan, kui mu enda esimene koer lahkus meie hulgast ning seda tunnet. See kaotusvalu on uskumatu. Saan öelda, et ajapikku läheb valu väiksemaks ning jäävad ilusad mälestused.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Gerttu, ilusaid mälestusi on kuhjaga, vaikselt julgen neid juba meenutada.

      Delete
  3. Minu koer, kes suri vähki, läks üle vikerkaare silla juba 10 aastat tagasi, kuid siiani pole ta mu mõttetest läinud. Kuigi nüüd on kergem, läksid mul paar aastat peale ta surma mõnikord õhtuti silmad märjaks. Ta oli ju minu parim sõber.

    Kaastunne sulle armsa väikese sõbra kaotuse pärast. Kalli kalli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Läheb kindlasti kaua, enne kui saab ilma kurbuseta sellele mõelda, kallid Sulle ka!

      Delete
  4. Kaastunne minu poolt! Tean isegi, mis tunne on oma väikest sõbrakest kaotada :( Kuid nüüd saab ta ühes paremas kohas, kuhu kõik koerad lähevad, teiste omasugustega mängida...
    Ole tugev!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja nii palju viinereid mugida, kui jaksavad. :) Aitäh Sulle!

      Delete
  5. Oi, väga kahju. :( Pidin samuti kahjuks veel üsna hiljuti oma ustavale taksist sõbrale head aega ütlema. Oli temagi viimse päevani elurõõmus nagu ei olekski midagi viga. Ole tugev!

    ReplyDelete
  6. Oh, armas Pille-Riin. Tean kahjuks nii paganama hästi mida Sa hetkel tunned. Meie peres on alati vähemalt kaks koera olnud ja olen pidanud mitu sõpra puhkama saatma. Hetkel aitabki enda mõtete mujale suunamine ja nendele vahvatele värvilistele totsikutele-potsikutele tähelepanu pööramine. Saadan Sulle pehmed kallid & soojad paid ning tea, et klassikaline tõde peab paika - aeg aitab haavadel paraneda!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, tuleb end tegevuses hoida, et mitte liialt kurvastada. Aitäh, armas Sandra.

      Delete
  7. Kaastunne Sulle armas Pille-Riin! Usun, et su Rikike liputab saba ja limpsib lõputut konti nüüd kutsude pilve peal ja saadab paar rõõmsat auh-auhi su poole iga päev teele. Olen ise omanud koera ainult 6 kuud oma elust, väikese tüdrukuna, kuni ta meil auto alla jäi.. ja kuigi meie seiklused jäid üürikeseks, siis senini meenutan neid hetki mõnusa tundega. Nüüd on mul kassi/koeraallergia välja löönud ja teeb ikka kurvaks küll, et ei saagi endale päris oma kaaslast enam muretseda. Aga, mul on hea meel, et oled siin jälle tagasi ja jään uusi postitusi ootama (:

    ReplyDelete
  8. Tean, mis tunne on oma lemmikust ilma jääda, tunnen kaasa.

    ReplyDelete
  9. See on kõige kurvem uudis....Sügav kaastunne! Tean seda kurbust, olen ühe oma lemmiku kaotanud.
    Ootasin ka Sinu postitusi ja mõtlesin, miks ei ole. Soovin Sulle kõike kõige paremat !

    ReplyDelete
  10. Mina poetasin ka pisara! Minu armas koerake on 14 ja muretsen ta pärast tihti. Eriti nüüd, kus ei saa temaga pidevalt koos olla, kuna elan teises linnas. Tõesti, koerad poevad nii sügavale südamesse! Sügav kaastunne Sulle ka minu poolt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pikka iga Su armsale kutsale, ta on kindlasti eriti õnnelik, kui Sind näeb. :) Aitäh!

      Delete
  11. Väga kurb kuulda, saadan sulle pika-pika pai! Kujutan ette, kui raske see võib olla - olin ise paar-kolm aastat tagasi enda koera peaaegu kaotamas, aga praegu on ta juunikuus 13 saamas ja veel väga energiline, siiski aga piisavalt vana ja saamatu, et ma teda aeg-ajalt vaatan ja kurvaks muutun, sest see loom on mul olnud enam kui pool mu elu.
    Loodan, et kurbus asendub ruttu ainult ilusate mälestustega. Kallid! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kallid Sullegi ja armsale Lottale, aitäh. :)

      Delete
  12. Oeh, Pille-Riin, suur- suur kaastunne minu poolt. Meenus kohe enda kassikene, keda ka meie juures enam ei ole. :( Riki, puhka rahus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, armas Maarja, jah, neist on nii palju rõõmu ja nii palju kurbust kahjuks ka. ;(

      Delete
  13. Minu sügav kaastunne! OIe tugev, Pille-Riin!

    ReplyDelete
  14. Just natukese aja eest kirjutasin Su seinale, et kuhu oled kadnud, mul on kahju, et eemaloleku põhjuseks on midagi nii kurba. Minu poolsed sõnad, et tean mida tunned, ei ole ilmselt just kuigi lohutavad, aga tean seda halvavat tunnet. Soovin Sulle jõudu ja jaksu! Ja kuigi sinu armast vorstikest ei ole reaalselt sinu kõrval, on ta siiski sinuga :), kui mina olin samas olukorras, siis nii imelik kui see ka ei tundu, ma rääksin oma koeraga... Mul oli tunne, et ta kuulis... või siis hakkas mul lihtsalt endal sellest mõttest kergem. Ole tubli, kalli-kalli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Esimestel päevadel tundsin tõesti, et ta oli minu juures, aga ma arvan, et kui ta nägi, et minuga saab kõik korda, läks ta sinna, kus puude asemel on viinerid ja mere asemel karvased piiksuvad mänguasjad. :) Aitäh Sulle!

      Delete
  15. Appi, kui kurb :( Sügavad kaastunded! Ole tugev, PIlle-Riin!

    ReplyDelete
  16. Minu kaastunne ka! Pidin isegi täpselt sama kaotuse detsembri algul üle elama. Samuti taks ning temal oli kopsuhaigus. Kõik läks juba rohtudega paremaks ja oli lootus, et see oli lihtsalt kopsupõletik, kuid ühel õhtul läks ta puhkama. Siiani on nii kurb ning mõtlen temast iga päev. Koju minnes ootan ikka, et ta meile vastu jookseks või kuskilt aknast välja vaataks. Aga mälestused jäävad meiega :) Ole tugev!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, seda tühjuse tunnet nii südames, kui majas on raske taluda, aitäh Sulle.

      Delete
  17. Armas Pille-Riin, tunnen südamest kaasa ja virtuaalsed kallistused siitpoolt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, armas Raili, kallid Sulle vastu. :)

      Delete
  18. Väga-väga kurb. Tunnen kogu südamest kaasa. Siin ei aita muud kui ainult aeg. Kui meie koer suri, siis ma olin sellises leinas, et kohutav. Nutsime terve perega päevade kaupa. Isegi mu isa, kes on selline suur ja karm eesti mees, käis ringi silmad punased peas. Ma ei suutnud ka meie Lotta pilte vaadata, selline tunne oli, et süda lihtsalt lõhkeb. Võtsin ennast isegi töölt paariks päevaks vabaks, sest ei suutnud ennast kokku võtta.

    Koertest on tõesti nii palju rõõmu ja see teebki nende lahkumise nii raskeks. Miks, miks on koerte eluiga nii lühike? Kuigi Lotta lahkus pea 15 aastat tagasi, ei suuda ma koera võtta, sest see lein, mis nende surmale järgneb on nii suur.

    Ole vapper Pille-Riin. Aeg aitab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kurb on tõesti, et meie armsad sõbrad meid terve elu ei saa saata. Uskumatu, et mõnede koeratõugude keskmine eluiga on vaid viis aastat, olen isegi õnnega koos, et sain Rikiga nii kaua koosolemist nautida. Aitäh, püüan vapper olla. :)

      Delete
  19. Armas Pille-Riin, südamlik kaastunne Sulle! Rikike kindlasti valvab Sinu üle pehme pilvekese peal.
    Ole tugev, kalli-kalli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen kindel, et ta hoiab mul silma peal, ta oli väga uudishimulik. :) Aitäh, Anni, kallid Sulle ka. :)

      Delete
  20. Oeh kui kurb! Mul tulid seda lugedes pisarad silma..kohe tuli meelde mu enda kaks koera, kelle olen elu jooksul kaotanud ja maha pidanud matma. Nii kurb on kaotada, keda nii kallist, nagu parim sõber - KOER! Mõistan sind täiesti!!! Ole tubli! Saadan sulle sooja kallistuse!

    ReplyDelete
  21. Minul (või algselt minu vennal) oli imeline koer Pontu, kes oli must collie ja kes oli justkui minu valvur, sest saatis mind sünnist saadik absoluutselt kõikjal. Kuigi elasin üsna suures asulas Tallinna lähedal, siis oli see koer lihtsalt niivõrd sõber kõigiga, et rahvas juba teadis teda nii hästi ja me ei pidanud koera kunagi jalutusrihmaga piinama. Majarahvale pigem meeldis, et koer koridoris või seal ukse ees magab, sest oma valvur olemas ja tänavatel kõik käisid ja sügasid teda kõrva tagant. Sealt ära kolides küsisid inimesed meid kohates alati esimesena, et kuidas Pontul läheb, sest ta lihtsalt kasvas kõigile nii südame külge. Olen kindel, et Pontu lahkus just siis kui nägi, et olen juba piisavalt suur ja ei vaja endale enam sellist valvurit, vaid saan endaga ise hakkama. Olin siis 14 ja Pontu ikka kõvasti vanem, täpset vanust ei olegi me suutnud välja arvutada, kuid jäi sinna 25 kanti. Olen ütlemata õnnelik, et ma ei pidanud lapsepõlves mitte kunagi olema ega mängima kuskil üksi, sest kui keegi teine ei saanud/viitsinud/tahtnud, siis Pontu oli ikka ja alati olemas!

    Pisarad tulid silma... kuigi samas olen nii õnnelik selliste mälestuste üle!
    Kindlasti on ka Sinul ja su perel ütlemata palju rõõmu ja mälestusi sellest väiksest vahvast tegelasest ja temal teist ning lõppude lõpuks ongi ilusad mälestused olulised!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pontu elas teil ikka uskumatult kaua, lausa kaks keskmist koerte elu. :) Riki oli sihuke naljanina, et toredaid mälestusi on lõputult. :)

      Delete
  22. Ma täiesti mõistan, mida Sa tunned. Nimelt novembri lõpus läks vikerkaare peale minu armas puudlike, kes oli 17,5 aastat vana. Võtsime pea nädala pärast uue sõbrakese, sest maja oli nii meeletult tühi ja kurbus suur. Umbes 1,5 kuud hiljem läks talle järele ka minu imearmas kolli! See oli ränk ja ootamatu. Tal oli meeletu lein vana koera surma tõttu ja see tegi ka tema tervise halvaks. Ühesõnaga kaks ääretult tugevat lööki meie perel, sest koerad olid meie pereliikmed. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis nüüd on meil kaks toredat kutsikat-mantlipärijat, kes toovad rõõmu taas majja. Sina aga pea vastu ja ole tubli!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahju kuulda, et pidid lausa kahte sõpra leinama. :( Loodan, et uued marakratid toovad Sulle palju rõõmuhetki. :) Aitäh!

      Delete
  23. Ohh.. ohkan sügavalt ja endalgi on kurgus kibe... Saatsin oma lapsepõlvesõbra juba paar aastat tagasi pilvepiirile, kuid mattun endiselt kurbusse, meenutades tema paksu kasukat ja pidurdamatut kohtumisrõõmu. Ma polnud eales kellegisse nii südamest kiindunud, ega tundnud nii tohutut kurbust, kui meie teed lahku läksid. Vahel unne jäädes manan teda ikka silme ette ja sasin ta selga, ta oli maailma parim! Südamerahu ja paid sulle, ta jääb igavesti sinuga, kui vaid mälestustes sirvida...

    ReplyDelete
  24. Väga väga kurb uudis tõesti! Paid talle sinna paremasse paika ja kunagi te veel kohtute! :) Tean, mis tunne on lemmikut kaotada.. minul oli kass, kes oli minuga alates mu sünnist, kuni 16nda eluaastani.. siiani tunnen temast väga puudust! Sulle aga soovin palju jõudu ja tugevust! Soojad kallistused!

    ReplyDelete
  25. Minu kaastunne! Minu lemmik lahkus eelmine aasta aprillis ja teine on nüüd ka selline piiri peal, pidev hirm on teine sõber ka kaotada, sest vanus on juba üli kõrge. Nüüd tuli kõik see raske aeg meelde, mis eelmine aasta tuli läbi elada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, Helen, palju tervist ja kallisid Su armsale sõbrakesele.

      Delete
  26. Nii kurb uudis. Mäletan veel kui mu enda kass mõne aast aeest auto alla jäi. Ma olin mitu päeva ikka täiesti masenduses ja nagu kuidagi ei jõudnud koahale, et teda enam pole, sest ta ju silkas vahel mitmeid päevi õues ringi ilma, et oleks tuppa tulnud ja siis tekkis kogu aeg mõte et küll ta tuleb. Jah sellega on raske harjuda. Ausalt öeldes olin ma ülimalt solvunud kui juba umbes kuu pärast vanaema meile uue kassi tõi, aga ausalt see aitas. Ma mõtlesin küll, et ma ei taha veel niipea uut looma, kes lihtsalt mu eelmise kassi koha üle võtab. Aga jah see lõppkokkuvõttes aitas pareminigi leppida sellega, et teda enam pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kujutan ette, et õnnetuse läbi on veelgi raskem lemmikut kaotada, kui haiguse tagajärjel. :(

      Delete
  27. Minu sügav kaastunne :(! Tean, mis tunne on kaotada oma pereliige, oma sõber ja keegi kes sind tingimusteta armastas, nii, et pea vastu!

    ReplyDelete
  28. Tõesti väga kahju! Kui vähegi võimalik siis kaalu uue looma võtmist, see tõesti aitab ja ei tähenda, et eelmise koera koht oleks hõivatud. Mul jäi kass 2a tagasi auto alla ja peale seda sain endale kauaigatsetud koerakese, kes nüüd 1,5 aastane juba. Ütlen ausalt, kassi ja koera ei saagi omavahel võrrelda, sest koeraarmastus on hoopis midagi muud...

    Pea vastu! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Praegu on küll selline tunne, et tahan ainult Rikit ja mitte kedagi teist...ehk kunagi tulevikus. :)

      Delete
  29. Elasin samuti koera surma hiljuti üle, uskumatu kui raske see tegelikult on, aga Sina, pea püsti ja liigu edasi! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Liina, raske on, aga peame tugevad olema. :)

      Delete
  30. Kaastunne.
    Mina olin ka üks nendest kes pea igapäev käis vaatamas kas nüüd lõpuks on tulnud uus postitus. Ootame sind tagasi :)
    Terv, Mari

    ReplyDelete
  31. Väga kahju kuulda. Olles ise samuti taksi omanik, siis ma ei kujutaks ette temast ilma jäämist. Ta on midagi palju enamat kui lihtsalt koer. Mul on väga väga kahju ja soovin sulle tugevust ja vastupidamist! Paraku tean oma varasemast kogemusest, et kõige paremini aitab koera kaotusest üle saada uus koer. Ta küll ei asenda eelmist, kuid temaga tulevad uued rõõmud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Sulle, kallista oma viinerit minu poolt. :)

      Delete
  32. Südamlik kaastunne minu poolt :(

    ReplyDelete
  33. Pisarad jooksevad mööda põski alla hetkel. Suur kaastunne! :(

    ReplyDelete
  34. Lemmiklooma kaotamine on kindlasti raske ja ma tunnen sulle südamest kaasa. Õnneks oli Vinkul tore elu, toreda perega. Usun, et ka kõik lugejad jäävad Vinkut igatsema, mina küll jään.

    ReplyDelete

ShareThis