Retsept // Sandra Vungi maguskartulipasta kirsstomatitega

Jah, mul kerkis ka kulm korra üles, kui selle retsepti pealkirja lugesin. Kartul ja pasta ühes pajas koos, misasja? Aga just see ennekuulmatu kooslus mind seda proovima ajendaski.
Taimetoidud paeluvad mind üha enam ja kuigi ma lihast veel loobunud ei ole, söön seda kindlasti kordades vähem, kui näiteks aasta tagasi. Ma usun, et kui olen leidnud ja proovinud piisavalt palju mõnusaid lihata retsepte, siis jätan selle pahe ühel päeval ka täiesti maha.

Esimene inimene, kes mul ja teil ka kindlasti pähe tuleb, kui jutt veganluse peale läheb, on armas Sandra Vungi.
Ma pean ütlema, et teda esmakordselt televiisoris nähes olin täiesti lummatud - oma lumivalgete juuste ja null makeupiga (nii vähemalt tundus) nägi ta välja nagu ingel ning veganlusest rääkis ta nii armsasti, et peale saate lõppu võtsin ma oma liha tarbimist ikka jupp maad vähemaks.
Hiljuti oli meie kallil taimetoitlasest pereliikmel (Eleri, ma võin Sind ju nii kutsuda?) sünnipäev ja meil ei tulnudki kingituse otsimisega kaua pead vaevata, sest kohe tuli mul meelde, et Sandral on väljas uus raamat "Taimsed õhtusöögid. Toekad kõhutäied igaks päevaks" /LINK/. Väga väärt raamat, kust leiab nii salateid, suppe, pearoogasid kui magustoite, lisaks neli tasakaalustatud nädalamenüüd.
Proovisimegi kohe samal õhtul esimese retsepti raamatust järgi ja pean ütlema, et see kukkus välja isegi maitsvam, kui ma oskasin oodata. Maitsed olid kuidagi nii paigas ning kordagi ei tulnud enam pähe mõtet, et kartuli ja pasta kooslus kuidagi viisi kummaline oleks.

Ma olen maguskartulit vaid elus korra söönud ja see oli imemaitsev (täidetud bataadid /LINK/). Seepärast ma ei oska isegi seletada, miks ma poes temast alati nii külmalt möödun. Ma kipun arvama, et mind ja teisigi hoiab tagasi selle juurvilja nimi, süüdi on see "magus" kartuli ees. Tegelikult ei ole bataat sugugi magus, kui siis õige pisut, nii magus kui näiteks porgand, kindlasti mitte. Kuna tänane roog kukkus imemaitsev välja, siis ma kindla peale bataati kaupluses enam ignoreerima ei hakka. 

Pidin retseptis väikeseid muudatusi tegema, sest noh, üks ei söö üht ja teine ei söö teist, aga panen selle siiski nii kirja, nagu see raamatus on, et saaksite ikka selle päris õige roa järele proovida.
Suur aitäh Sandrale, kes lubas mul armsasti retsepti blogis jagada!

Vaja läheb:

.................

1 suur maguskartul (650 g)

200 g keetmata pastat

2 sl õli

2 väikest sibulat

200 g kirsstomateid

½ tl purustatud musta pipart

250 ml sojakoort

1 ¼ tl soola
pundike värsket peterselli

Koori maguskartul, lõika keskmiteks kuubikuteks ning pane potti koos veega keema.

Samal ajal keeda pasta al dente. Kui maguskartul on pehme, kurna see ära. Kurna ka pasta ja jäta korraks kõrvale. Aja pann kuumaks, vala sinna õli ja lisa peeneks hakitud sibulad. Prae paar minutit. Lisa maguskartulikuubikud ja prae minutike. Nüüd peaks lisama kirsstomatid, aga kuna sünnipäevalaps neid suu sissegi ei võta, asendasin selle poole purgi purustatud tomatitega. Lisa ka pipar, sool, sojakoor, sool, sojakaste ning pasta. Lase natuke podiseda. Lõpuks tuleb lisada hakitud värske petersell, aga kuna mul temaga väga häid suhteid ei ole, siis puistasin peale veidi porrut ja tilli.
Mina keetsin kartulit natuke liiga kaua ja see lagunes pea kõik toidu sees ära, aga mulle isegi meeldis, et tekkis selline maguskartulisoust.

Järgmisel päeval üllatas Eleri meid uuest raamatust juba järgmise retseptiga ja valmistas maailma parimad burgerid. Need on tõesti kõige maitsvamad burksid, mida ma oma elus olen söönud. Natuke kastme ja juustuga tegime pettust, need vegan ei ole, aga need ei olegi siin praegu nii olulised, sest tõelisteks tähtedeks olid nendes burgerites peedikotletid. Ma ei oleks elus uskunud nr.1, et ma üldse peedikotlette suu sisse võtan ja nr.2, et need mulle nii väga meeldivad. Te peate proovima! Retsepti leiab Sandra blogist SIIT, kus on ülisuurel hulgal teisigi taimetoidu retsepte.