Pille-Riinu piparkoogimüsli, mis sobib ka kingiks (kui järgi jääb)

Eile jagasin teiega pühadehõnguliste pannkookide retsepti, mida on tore sel pühapäeval küpsetada, aga et ka teistel päevadel oleks hommikud mõnusalt jõulumaitselised, meisterdasin täna krõbeda piparkoogimüsli. Et ma jällegi ühtegi sedalaadi retsepti ei leidnud, mis mulle ahvatlev oleks tundunud, nuputasin oma müsli ise välja, seepärast talle ka selline nimi sai. :)

Eks müsli on nagu müsli ikka, aga et see veidike jõululisem oleks, lisasin ohtralt kaneeli, kardemoni, peoga piparkooke, apelsinikoort ja jõhvikaid. Pähklid ja seemned saab igaüks valida oma maitse järgi, kuna mulle seostuvad jõuludega just Kreeka pähklid ja mandlid, siis lisasin need. 

Vaja läheb:
............................

1 kg täistera kaerahelbeid

200g Kreeka pähkleid
200g mandleid
125 g kuivatatud jõhvikaid
u.10 piparkooki või natuke piprkoogimaitseainet
5 sl mett või vahtrasiirupit
1 apelsini riivitud koor
5 sl kookosrasva või taimeõli
veerand tl soola
1½ tl kaneeli
veerand tl kardemoni

 Sega kaerahelbed hakitud pähklite ja mandlitega, lisa riivitud apelsinikoor, maitseained, soojendatud mesi ja kookosrasv (sobib ka muud sorti õli).

Tõsta segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 175 kraadises ahjus umbes pool tundi.

Korra-paar võiks müslit vahepeal segada, et see ühtlasemalt küpseks.

Võta ahjust ja vala juurde jõhvikad ning piparkoogitükikesed. Kuumuta kõik koos veel korra läbi. 

Pista jahtunult purki ja kingi edasi või pane kappi hommikut ootama. 

Ühest kaerahelbepakist saab müslit kaks plaaditäit, millest jätkub nii endale kui ka mõnele eriti armsale sõbrale. 

Kel ei ole kodus DIY sahtlikest, mis pungil kaunitest kaardikestest-kaunistustest, millega purke ehtida, siis saab tegelikult  väga hästi hakkama ka käepäraste vahenditega. Mina kasutasin ilusaid jõulusalvrätte ja piparkoogivormi järgi välja lõigatud kaardikest. Peaasi, et on südamega tehtud.♡

Loodan, et teie pühedeootus on vaatamata porisele ilmale kenasti rõõmu täis. Minu jõulumeeleolu on viimastel päevadel natuke varjutanud valutav kurk, mis loodetavasti millekski hullemaks ei arene, ei tahaks sugugi jõule teki all veeta. Homme sõidan paariks päevaks ema juurde Tartusse, jõululaupäeval olen juba tagasi, et jõulud traditsiooniliselt kodus veeta.

Te ei usu, aga me pole siiani omale kuuske leidnud. Meil oli eelmisel aastal nii ilus puu, et ma ei suuda millegi vähemaga leppida ja nii me iga päev Selveri juures neid kuuski vahtimas käime, haha. Naeruväärne, aga no pole seda päris oma kuuske leidnud, küll on neil jalad liiga paksud, mis kuusejalga ei mahu või miski muu viga küljes. Saan aru küll, et puu ei peagi perfektne olema, aga kui õiget tunnet ei ole, siis ei saa teda koju tuua kah. Igatahes homne hommik on viimane aeg, mil üks puu koju valida, nii et parem olgu seal aedikus üks peene jalaga isend ootamas, olgu või ilma ladvata.